SHIMANO DI2 & GRAVELBIKE – USKUMATULT HÄSTI TÖÖTAV SEADISTUS. SOOVITAME.
Kõigepealt oli tarvis otsustada – kas 1x või 2x süsteem. Pärast mõningast kaalumist sai otsustatud (kahtlus jäi hinge), et 2x. Siiski gravel ning kas 2x on õigustatud? Etteruttavalt – jah on. Seejärel esimene sõit.
Kõik teavad, kui hästi töötab Di2, seda pole tarvis üle rõhutada. Aga, et ka esimene vahetaja niivõrd hästi (ja kiirelt!!!) töötab, ajendas edasi seadistama. Mul oli kunagi ammu Sram e-tap (tol ajal, kui see välja tuli) ning Sram’i Sequential Shifting oli mulle võõras (sest alguses SRAM seda ei pakkunud). Aga mulle meeldis Srami standardne seadistus – vasak käsi liigutab kasseti käigud kergemaks/aeglasemaks, parem käsi raskemaks/kiiremaks. Korraga vajutades liigub esimene vahetaja. Shimano standardne lahendus on selline, et parem käsi liigutab tagumist-, vasak esimest käiguvahetajat. See mulle väga ei istu tegelikult. Vahepeal olen sõitnud mehaaniliste Shimanotega. Nüüd siis aga DI2, Shimano 12s ja R-8100. Ehk uus, 12-käiguline Ultegra.
Ühesõnaga – esimese käiguvahetaja ülikiire ja veatu töö ajendas mind edasi seadistama ning tahtsin proovida, mida tähendab Shimano Syncronized Shifting ehk siis: sina vahetad käike vaid tagumisel kassetil. Kui aeg on liigutada esimest, siis teeb ta seda sinu eest, kompenseerides 2 käiku (või 3, ise seadistad) tagant nn tagasi, et käiguvahetus võimalikult sujuv oleks. Ehk kui Sul on „eest suurepeal“ ning hoog raugeb ja vahetad järjest kergemaks, siis mingil hetkel vahetab ta ise eesti väiksema peale ning liigutab samal hetkel ketti taga mõne hammaka võrra paremale tagasi. Ja vastupidi.
Ning ma kinnitan – see asi töötab. Eriti gravel-rattal, millega tuleb päris tihti suuri kiiruste vahesid ette (asfaldilt metsarajale keerates). See asi on mõnes mõtte lausa imeline – sõitja peab ainult mõtlema ühele asjale – et oleks õige „jõuga“ käik, õige cadence.
Lisaks seadistasin oma lingid nii, et suuremad labad töötavad nagu Srami standard – parema käe suurem laba liigutab tagumist vahetajat raskemaks/kiiremaks, vasak suurem laba liigutab taga suurematele hammasratastele ehk kergemaks/aeglasemaks. Väiksemad lülitid liigutavad esimest vahetajat – parem > paremale ehk suurema peale; vasak > vasakule ehk väiksema peale. Aga sisuliselt neid väiksemalt lüliteid linkidel ma ei kasutagi. Ainult siis, kui on vaja syncronized shifting nö „üle kirjutada“. Aga seda vaja pole tegelikult. Ehk sisuliselt kasutan vaid suuremaid labasid terve sõidu vältel. Paremaga kiiremaks, vasakuga kergemaks. Olen sellise, vast kõige loogilisema seadistusega väga rahul.
Olles elupõline manuaalsete lähenemiste pooldaja olnud, olgu siis kohvimasina, või mootorratta „lenksu taga“ (manual annab Sulle võimaluse ise otsustada ja mitte käia kellegi teise jalajälgedes, right?), siis täna tunnistan, et kaasaegne technology on siiski tähelepanuväärne. Uskumatu, kui sujuvaks on saadud tegelikult ajuvabalt lihtne „kett suuremale/kett väiksemale hammasrattale“ süsteem, mis on ju tegelikult varsti juba 100 aastat vana lahendus.
